Leon Glikman – elukutseline vaidleja
Äripäeva elustiiliajakirjas Gentleman avaldati põhjalik artikkel Leon Glikmanist. Vandeadvokaat Leon Glikman on vaoshoitud põhimõtteline mees, kes hindab üle kõige privaatsust. Teda võluvad budistlikud maad, ta vihkab inimeste põhiõiguste rikkumist, suhtub skeptiliselt immigrantide sissetoomisesse, kuulab naudinguga veidrat muusikat, kihutab mootorrattaga.
Glikmanile on südamesse pugenud Kaug-Ida ja Kagu-Aasia riigid, kus on soe kliima, avatud inimesed, huvitav ajalugu ja hea toit. Ta laenutab reisil mootorratta, seigeldes hea meelega üksi, põigates siis kõikjale, kuhu tahab, kirjutab 29. mail ilmunud Äripäeva ajakiri Gentleman.
Kuigi ka Eestis on Glikmanil juba oma kümme aastat mootorratas – realiseerunud lapsepõlveunistus –, vähendab tujukas ilmataat siin sõidurõõmu, samuti ei ole meil ideaalseid teeolusid.
“Tohutu kiirendus, kuuled kõiki loodushääli, lõhnad … Sa oled vaba. See on nauditav isegi hoolimata meie hulludest kiiruspiirangutest,” kirjeldab Glikman tsiklisõidu võlu, mis on üks tema paljudest stressimaandajaist.
Kiiruspiirangud tekitavad temas trotsi. Saksamaal laenutab ta auto ja seal, kus pole kiiruspiirangut, “annab endast parima”. Seejärel poeb sisse hea tunne. Sportautot tahaks ta ka, kui korralike kiirteedega Saksamaal elaks.
Eestis sõidab ta Jaapanist pärit mugava džiibiga, sest siinsed teed on alla igasugust arvestust, tähtis on, et talvel suudaks masin ka läbituisanud teedest läbi murda. Glikman kinnitab, et luksuslikust mudelist ta ei unista – Eestis peab mõtlema praktiliselt.
Peavalu teeb talle hoopis, et Kaug-Ida ja Kagu-Aasia lennud on Eestis pea kättesaamatud, mis tähendab ööbimist Helsingis või sõitu Lätti, kust on lihtsam edasi liikuda. “See olukord on masendav. Tean mitmeid, kes on loobunud siia investeerimisest, sest ei taha kolm korda lennukitega ümber istuda või tohutut raha piletite eest maksta. Mujal on lendamine odav, see on kallis vaid siin,” räägib Glikman, kes pole peenutsev mees.
Ta tahab, et saaks väga kiiresti ühest kohast teise, nõustudes lendama odavlennufirmadega ja ööbima odavates hotellides. “Kui reisin üksi ja mootorrattaga, siis hotelli tase mind eriti ei huvita. Tööreisidel ja ka rannapuhkustel võtan küll alati korraliku hotelli,” täpsustab ta.
Näiteks Myanmaris puhates on tal ükskõik, millises hotellis ööbib, gurmeerestorani ta ei vaja. Pigem on ta inimene, kes hindab külluslikkust.
Talle meeldib kolada ekstreemsetes kohtades, kus igaüks end turvaliselt ei tunne. Teisalt armastab Glikman rahulikku Jaapanit. “Jaapanis on pea kõik hea. See on riik, kus pole ükski inimene kunagi närvidele käinud. Kõik on üliviisakad ja sõbralikud.”
Puhkamine patuga pooleks
Oskamatus ennast lõdvaks lasta on Glikmani arvates üks põhjus, miks meie inimeste eluiga on suhteliselt lühike. Viimati Iisraelis, mille aukonsul Glikman Eestis on, mõistis ta sõpru külastades, et Iisraelis ei pea reede õhtul üle helistama, kas kokkulepitud kohtumine on jõus.
“On lemmikrestoran, kuhu juba kogunetakse, kõik viskavad nalja, joovad veini, söövad. Meil sellist asja ei ole. Mõeldakse, et järgmisel päeval on vaja kulu põletada või asjad garaažist suvilasse viia,” kirjeldab Glikman värvikalt mõtteviisi, mis talle ei istu. “Vaatan kõrvalt ja kurb on. Üliõnnelikku nägu neil, kes seda teevad, ees ei ole.”
Keskmine eestimaalane puhkab remontides, aias mütates. “Kohutav. Kui see meeldib, on tore, aga olen näinud, et kui nad midagi sarnast ei tee, siis istuvad nagu nõeltel, sest on halb olla – peaks midagi tegema, kuigi keegi ei käsi. Sellest ei ole ma kunagi aru saanud. Nii on ka väga rikaste inimestega, kes võiks kvaliteetse tööjõu palgata. Ma ei taha vabal ajal teha ühtegi asja, mis tööd meenutab,” tunnistab Glikman, kes kindlameelselt väldib nädalavahetusel kodus kabinetis töötamist, kui just mõne protsessi lõpp ukse ees ei ole. Tüüpilisel puhkepäeval teeb ta trenni, läheb mõne sõbraga välja sööma või õlut jooma. “Jalutame, lähme kuhugi külla, võib-olla on kusagil džässkontsert …”
Ta naerab, et vähene puhkamine on vist üks vähestest asjadest, milles meie inimesed riiki süüdistada ei saa. Küll aga võib eestlase suhtumine, milles domineerib sõna “peab”, pärineda Nõukogude ajast, kus tuli kõike oma kätega meisterdada, samuti igaks juhuks koguda träni, mida võib kunagi ehk vaja minna. Viimane on ka omamoodi töö, tõdeb Glikman.
“Tean inimesi, kes ei hoia autot garaažis. Kaabivad talvel autoklaase puhtaks, garaažis on samal ajal Nõukogude ajast mõttetu kraam. Need inimesed ise on aga täiesti meeldivad ja normaalsed,” imestab Glikman, nimetades nende käitumist Moskvitši-sündroomiks. “Üritatakse vanale Moskvitšile elu sisse puhuda, aga ei saa. Võtab ruumi ja on kole vaadata.”
Glikman lisab seejärel kiiresti, et igaüks elagu siiski nii, nagu tahab. Ei ole vaja kedagi hukka mõista. Kui kõik oleksid samasugused, oleks igav elada. Eravalduse poole ei tohiks ükski ametnik isegi kiigata. Näiteks peab Glikman valeks, kui trahvitakse inimesi, kes oma koduaeda korras ei hoia. “Pole kellegi asi, mida inimene kodus teeb.”
Taunib poliitikas puritaanlikke ilminguid
Tööpäevadel maandab Leon Glikman tekkinud pingeid näiteks jõusaalis rassimise, ujumise ja looduses jalgrattaga sõitmisega, raamatute lugemise ja väärtfilmide vaatamisega. Nädalavahetusel ja puhkuse ajal laseb ta end lõdvaks, ei ütle ära heast toidust ja kvaliteetsest alkoholist – tema lemmikud on uue maailma ja Iisraeli punased veinid ning Šoti viskid.
“Usun, et sellises vaba aja nautimises ei ole mitte midagi halba. Kahjuks on poliitikas tekkinud puritaanlikud ilmingud, nimetame näiteks Euroopa keskmisest tunduvalt kõrgemaid alkoholiaktsiise, mootorsõiduki ja väikelaeva juhtimisel üht maailma kõige madalamat lubatud alkoholisisaldust veres, veiniga pikniku pidamise väärteoks tunnistamist ja muud sellesarnast,” räägib ta.
Maksukoormus on viinud sinnani, et võrreldes näiteks Rumeenia ja Bulgaaria tavainimesega, keda peetakse meist vaesemaks, ei saa enamik eestimaalasi endale söögikohas pudelikest veini lubada. “Kahjuks unustatakse, et välisturistid tulevad ikka lahedama ja odavama elukorraldusega riiki,” märgib Glikman.