Leon Glikman kirjutab Päevalehes murest riigis toimuvate arengute üle
Tänases Päevalehes avaldatud arvamusloos leiab vandeadvokaat Leon Glikman, et kõikjale sirutuv riik litsub inimväärikuse maad ligi.
Leon Glikmani sõnul on liberalismile vastanduva hooldusühiskonna tunnus poliitika, millega riik kirjutab „vähem valgustatud” inimesele ette, mis on talle parem. Glikman toob halbade näidetena esile ettevõtja auto erisoodustuse, veini aktsiisi tõstmine viinaaktsiisist kiiremini ning väärtegude häbiposti loomise.
Leon Glikman rõhutab oma arvamusloos, et üks põhiõiguste allikas on Eestile kohustuslikud Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) lahendid. Ehkki kriminaalmenetlus annab suurimad võimalused inimõiguste rikkumiseks, kehtib meil endiselt nõukogulik-inkvisitsiooniline kohtueelse menetluse mudel, millega on raske EIK lahendeid sobitada.
Glikmani hinnangul ei käi inimväärikusega kokku süsteem, kus inimene on menetluse objekt, mitte võrdõiguslik subjekt. Kui õigusriikides saab kaitsja ligipääsu kogu menetleja valduses olevale teabele, siis meil piirdutakse harilikult nende tõenditega, mille riik on välja valinud. See jätab kaitsja vastutõendite hankimise võimalused ahtakeseks.
Lisaks toob Glikman halva näitena advokaat Alla Raudsepa sõna-sõna-vastu-olukorras süüdimõistmise 14 korda kriminaalkorras karistatud retsi vastuoluliste ütluste põhjal ning leiab et „segi nüril Brežnevi ajal oleks sellise tõendi usaldusväärsus äratanud piisavat kahtlust, et tõlgendada seda süüdistatava kasuks“. Glikmani hinnangul oli riigi sõnum oli tolle juhtumi puhul tugev ja viis poolte võrdsuse kreeni – eelistati kokkuleppele minevat kurjategijat tülikale avokaadile. Paljud advokaadid ei julge enam samaväärselt prokuröriga protsessiks valmistudes tunnistajatega kohtuda. Samal ajal on umbes 60% Eesti vastutusvõimelisest elanikkonnast läbi käinud avalikust karistusregistrist, mis näitab, et sellele riigile on raske meelepärane olla.
Praegust olukorda võiks Leon Glikmani hinnangul leevendada inimväärikuse seadus, kuhu kirjutataks moonutamata sisse EIK lahendites fikseeritud põhimõtted. Paraku on inimväärikuse mõiste avaram sellest, mida saab seadusega sätestada. Näiteks hõlmab see isiku õigust olla koheldud oma saatuse peremehena.
Glikman leiab, et „Kui iseseisvuse algul lubati meile minimaalset riiklikku sekkumist ja arenguvõimaluste loomist, siis nüüdispoliitika eesmärk on laisemate valijagruppide äraostmine lubadustega anda neile võõra vara ümberjagamise kaudu soodustusi, milleks meil erinevalt eeskujuks võetud sotsialistlikest Põhjamaadest pole vahendeid. Rikkad Skandinaavia maad teevad seda vanast rasvast, mida igavesti ei jätku. Meil ei lasta rasvavarul tekkidagi. Usutakse, et hüved tekivad mitte ettevõtlusest, vaid suuremast maksustamisest.“
” Liberalismile vastanduva hooldusühiskonna tunnus on Glikmani hinnangul poliitika, millega riik kirjutab „vähem valgustatud” inimesele ette, mis on talle parem. Kuna riik on abstraktsioon, siis saab ta tegutseda ametnike ja poliitikute kaudu. „Olemegi olukorras, kus reaalsest elust eemal olevad tegelased, kellest lõviosa ei saaks turutingimustes hakkama, sunnivad inimesi, kelle maksudest nad elatuvad, muna-õpetab-kana-põhimõttel õigesti elama.
USA majanduse õitsengule viinud president Ronald Reagan tavatses öelda, et valitsus pole meie probleemi lahendus, vaid ta on ise probleem. Hoolitsus on paljud ettevõtjad ja poodlejad Lätti pagendanud.“ Kirjutab Glikman teravalt.
Lõpetuseks leiab Leon Glikman, et väärikas inimene on intellekti alahindamise vastu. Sestap eelistab ta demagoogiale seda, kui poliitikud ausalt tunnistavad, et häälte saamise nimel on antud palju lolle ja majandust kahjustavaid lubadusi, mille täitmiseks on nüüd raha vaja.
Artikkel on kättesaadav: