Leon Glikman Eesti Päevalehes: paljude jaoks on lihtsam valida kriminaalmenetluses kokkuleppemenetlus
Leon Glikman vastas 6.novembri Eesti Päevalehes ajakirjanik Krister Parise küsimustele, analüüsides muuhulgas Eesti praktikat, kus kriminaalmenetluses võitmise võimalus on 1%. Samuti puudutati ministeeriumi uut plaani vanglates suitsetamine keelustada.
Leon Glikman selgitas, et õigusriikides kehtib praktika, kus ühiskonnale ohtu mittekujutav veel süüdi mõistmata isik ja eriti veel alaealise lapse ema viibib vabaduses. „Kindlasti on iga riigi õiguskaitseorganitel kiusatus kasutada vahistust endale soodsate ütluste väljameelitamiseks, kuid seda peaks tasakaalustama kohtuvõim. Eesti kohtutes on prokuratuuri seisukohad üldjuhul soosingus ja õigeksmõistvad otsused praktiliselt puuduvad. Seetõttu lahendatakse meil valdav osa asju lihtmenetlustes, sh kokkuleppemenetluses. Vähe on neid, kes taluvad aastatepikkusi kannatusi, mängides 1%-lisele õigeksmõistmise tõenäosusele. Märksa valutum on sõlmida kokkulepe ja kibestunult eluga edasi minna.“
„Ülestunnistus pole meil kõige tähtsam tõend, kuid kui inimene valib valdavaks muutunud kokkuleppemenetluse, siis on selle tagajärg asja selgeks vaidlemata süüdimõistmine, kus sisuliselt mõistab õigust prokuratuur ja kohtul on üksnes vormistav roll“, selgitas Leon Glikman.
Suitsetamiskeeldu kommenteerides arvas Leon Glikman, et suitsetamiskeeld on süüdi mõistmata vahistatu puhul põhiseadusega karjuvas vastuolus. „Eelvangistuse eesmärk on vältida pakkuminekut ja tõkestada uute kuritegude toimepanekut. Erinevalt näiteks narkootikumidest ei mõjuta suitsetamine inimese käitumist. Ühtlasi võib meede olla julm, sest suitsetamisest sundloobumine tekitab inimesele kannatusi. Eesti viimase aja paternalistlik poliitika püüab jätta muljet, justkui kuuluks inimese keha ja tervis riigile, kes teab paremini, mis alamale hea on. Usun, et täielik suitsetamiskeeld on põhiseadusvastane ka süüdimõistetute puhul, sest piiranguks mõistlik põhjus puudub. Loomulikult on suitsetamispiirang põhjendatud teiste inimeste tervise kaitseks, mistõttu võib seda keelata suitsetamiseks mitte ettenähtud siseruumides. Õues suitsetamise keelamiseks mõistlikke põhjuseid pole.“
Kaur Kenderi kaasust kommenteerides leidis Leon Glikman, et kui inimene satub Eestis süüdistatava rolli, siis tähendab see talutava elukvaliteedi kaotust ja võimatust pühenduda normaalsele tegevusele. Loomulikult kulub efektiivse kaitseõiguse teostamiseks energiat ja raha ning seda teadmises, et ponnistused ei pruugi vilja kanda, sest õigeksmõistmise statistiline tõenäosus on meil imeväike. Tema hinnangul ei kaevanud prokuratuur õigeksmõistvat ringkonnakohtu otsust prokuratuuri poolt edasi riskide maandamise huvides, sest riigikohtu võimalik seaduse tõlgendus võinuks olla prokuratuurile ebasobiv.
Leon Glikmani hinnangul teeb Eestis enda kaitsmise raskeks poolte võrdsust eirav menetlussüsteem. Kõige hullem on tema hinnangul sealjuures vahistatu olukord: „Kuigi Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) lahendid ja eurodirektiiv annavad kahtlustatavale õiguse näha vähemalt neid tõendeid, mis on vahistuse alus, siis meil asjad nii ei käi. Kafkalikuks võib pidada olukorda, kui kohtus süüdi mõistmata inimeselt võetakse vabadus, kuid ta ei saa kahtluse alla seada vabaduse kui ühe peamise põhiõiguse elimineerimist. EIK on korduvalt ja ka Eesti puhul rõhutanud, et aus kriminaalmenetlus on võimatu, kui puuduvad võrdsed relvad. Nõukogude võimult pärandiks saadud ja kimbakalt moderniseeritud Eesti kriminaalmenetluse seadustik ei taga poolte võrdsust. Kuna meil kehtib inkvisitsiooniline kohtueelne menetlus, pole kahtlustataval selles staadiumis praktiliselt õigusi. Sellele järgneb näiliselt võistlev kohtmenetlus, kuid ka siin ei saa poolte võrdsusest juttugi olla. Demokraatlikes õigusriikides on õiguskaitseorganid kohustatud andma kaitsjatele ligipääsu kogu nende valduses olevale materjalile, aga meil selline menetluskord puudub. Seetõttu saabki riik, kelle ressursid ei ole süüdistatavate omadega võrreldavad, valida kohtusse esitamiseks üksnes endale sobivaid tõendeid. Seetõttu pole isegi paksu rahakotiga inimesel piisavaid võimalusi end kaitsta, vaestest rääkimata.“
Lõpetuseks leidis Leon Glikman: „Olen veendunud, et prokuratuur ei soovi süüdimõistmist inimestele, kelle süüs nad ei ole veendunud. Probleem seisneb selles, et prokuratuuri veendumus süüdiolekus ei pruugi alati tegelikkusele vastata. Kuna meil kehtib praktikas süü presumptsioon, püütaksegi iga kahtlasena näivat, kuid mitut moodi tõlgendatavat asjaolu kahtlustatava vastu kasutada.“
Täismahus artikkel on Eesti Päevalehe veebilehel: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/leon-glikman-vaid-vahesed-suudavad-end-aastaid-kaitsta?id=80064914