Leon Glikman Eesti Päevalehes: Eesti inimene vajab tõhusamat kaitset riigi omavoli eest
Eesti kriminaalkohtud nõustuvad Glikmani andmeil prokuröridega niigi süü küsimuses 99% juhtumitest. Kahtlemata on absoluutne enamik süüdimõistetuist ka tegelikult süüdi ja nende ohjeldamise eest tuleks tänulik olla. Siiski, kuna õigeksmõistmise tõenäolisus on vaid üks sajast, peetakse protsessi Glikmani hinnangul sageli ette kaotatuks ning enamik süüdistatavaid valib lihtmenetluse, sh kokkuleppemenetluse tee.
Leon Glikman toob esile, et kohtunik Leo Kunman tõstatas Postimehe intervjuus probleemi, et kohtunikke võidakse ka kohtuväliselt mõjutada. Mis tegelikult toimus, teavad vaid osalised, kuid fakt on see, et kohtuniku vastu esitati alusetu süüdistus (teda süüdistati kindlustuspettuses, kuid kolm kohtuastet mõistsid Kunmani õigeks – toim), mille pärast pole tema ees vabandatud. Ometi on aga selge, et kuna Eestis mõistetakse pea kõik süüdistatavad süüdi ja vahel ka selliste hõredate tõendite alusel, mis ajaksid tsiviilkohtuniku naerma, siis võib vankumatult väita, et õigeksmõistetu oli ka objektiivselt ilmsüütu. Kohtuniku menetlusvälist mõjutamist ja kriminaalasjaga survestamist kurtis ka kohtunik Valeri Lõõnik, kes kirjeldas ähvardamise fakti lausa kohtuotsuses. Kuigi kohtuniku väidet kinnitas kaudselt ka kohtu esimees, ei peetud ähvardust kokkuvõttes taunimisväärseks.
Orwellikus stiilis „võrdsed ja võrdsemad” mõjub Glikmani hinnangul selles kontekstis see, et advokaat Alla Raudsepa süüdimõistmiseks piisas sõna-sõna-vastu-olukorras 14 korda süüdimõistetud retsi vastuolulistest ütlustest, kuid kahe staažika kohtuniku kriitikat prokuratuuri suunal loetakse a priori mitteusaldusväärseks.
Glikman pakub ka lahenduse, leides, et alustada tuleks menetlusreformist. Kuigi põhiõiguste rikkumise võimalus on kõige suurem kriminaalmenetluses, võideldakse meil ikkagi miskipärast sovetliku mudeli säilitamise eest. Peamine probleem seisneb selles, et nõukogulik-inkvisitsioonilises kohtueelses menetluses kahtlustataval sisuliselt õigused puuduvad, aga sama moodi on surve all tunnistajad. Kui nende menetleja kabinetivaikuses antud ütlused kohtus muutuvad, riskib tunnistaja kriminaalkaristusega. Tõsi, tunnistajaid mõjutatakse harva, kuid normaalses menetlussüsteemis puuduks mitmekordseks ülekuulamiseks vajadus ja ka kohtulik ristküsitlus kujuneks efektiivsemaks.
Leon Glikman kirjeldab kuidas inkvisitsioonilisele eeluurimisele järgneb näilikult võistlev kohtumenetlus, kus süüdistuse ja kaitse võimalused on karjuvalt ebavõrdsed. Prokuratuur, mille taga on võimas sunniaparaat, valib endale sobivad tõendid, kuid kaitsjal tõendite kogumise ja kontrollimise võimalus õigupoolest puudub. Demokraatlikes menetlussüsteemides saavad süüdistatav ja kaitsja seevastu oma käsutusse kogu prokuratuuri ja menetleja valduses oleva info ja dokumentatsiooni. Eestis pole euroregulatsiooni kiuste tagatud isegi see, et vahistatu saaks tutvuda nende tõenditega, mis on temalt vabaduse võtmise aluseks.
Artikkel on täismahus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=83412027